Paljudes riikides on e-hääletamise nime all võetud kasutusele hääletamismasinad, st hääletamine toimub valimisjaoskonnas kontrollitud keskkonnas spetsiaalse masina vahendusel. See võimaldab automatiseerida ka sedelite lugemise protseduuri. Sedelite lugemisel kasutatakse ka muid meetodeid, näiteks hääletamissedelite skännimine (nt Lätis).

Internetipõhist hääletamist, kus hääletada saab igast internetti ühendatud arvutist, on katsetatud vähem. Veel vähem on riike, kus interneti-hääletamist siduvate tulemustega valimistel regulaarselt kasutatakse.

2004. a kiitis Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee heaks soovituse e-hääletamise standardite kohta ning 14.06.2017 võttis vastu soovituste uue redaktsiooni. Soovitus hõlmab nii hääletamismasinaid, hääletamissedelite skännereid, digitaalseid pliiatseid kui ka interneti-hääletamise süsteeme. Soovitus koos sellele lisatud  standardite rakendamise juhendiga selgitab, millistele tingimustele peavad e-hääletamise süsteemid vastama, et valimiste põhiprintsiipide järgimine oleks tagatud. See raamistik on heaks lähtepunktiks kõikidele riikidele, kel on plaanis e-hääletamist kasutusele võtta.

Valimiskomisjonide poolt mittekontrollitavas keskkonnas (kodus, tööl jne) toimuva internetihääletamise vastavusest muudele Euroopa Nõukogu standarditele on koostanud raporti Veneetsia komisjon (inglise keeles European Commission for Democracy through Law), mis on Euroopa Nõukogu nõuandev organ konstitutsioonilistes küsimustes. Raport peab internetihääletamist põhimõtteliselt standarditele vastavaks ja tõmbab paralleele posti teel hääletamisega.

Šveits

3 kantonit: Genf, Neuchatel ja Zürich alustasid aastatel 2001-2005 internetihääletamise katsetusi. Internetihääletamise arendamise tingis valimiste ja referendumite sage toimumine, hästi kättesaadav internetiühendus (2002. a andmetel 52% inimestest olemas ligipääs Internetile), suur hulk hääletajaid välismaal jm. Kolme kantoni internetihääletamise süsteemid on erinevad.

2008. a võeti üleriigiliselt vastu otsus, et Internetis hääletamist jätkatakse ka edaspidi ning see võib laieneda ka teistesse kantonitesse.

2013. a 3. märtsi referendumil kasutasid 11 kantonit Interneti-hääletamist. 9 kantonit võimaldasid Interneti teel hääletada väljaspool Šveitsi elavatel valijatel. Genfi ja Neuchâteli kantonid võimaldasid hääletada ka valijatel, kelle elukoht asus kantoni territooriumil.

2019. a seisuga kasutavad interneti-hääletamist Genfi ja Neuchâteli kantonid.

Kanada

Interneti-hääletamist kasutatakse laialdaselt munitsipaalvalimistel Ontario ja Nova Scotia provintsides. Hääletamisviiside valik on kohaliku taseme otsus. Nova Scotias kasutasid 2016. a 20 kohaliku omavalitsuse üksust Interneti hääletamist. Ontario 2018. a munitsipaalvalimistel 194 kohalikku omavalitsust 444-st kasutas interneti-hääletamist, seejuures 80 omavalitsusüksuses oli see ainsaks hääletamisviisiks.

Provintsitaseme valimistel interneti-hääletamist ei ole kasutatud, v.a Prince Edwardi saarel 2016 a valimisreformi referendumil.

Kanada valitsus on 2017. a kinnitanud, et üleriigilisel tasemel ei ole kavas interneti-hääletamist juurutada.

Norra

Norras kasutati Interneti teel hääletamist esmakordselt kümnes omavalitsuses 2011 a kohalikel valimistel. 2013. a parlamendi valimistel sai Interneti-hääletamist kasutada 12 omavalitsuses. Pärast seda projekt lõpetati.