Viimastel päevadel on uudistes ja sotsiaalmeedias avaldatud kahtlust justkui teadlased on tõestanud, et e-hääletamine ei ole turvaline ja et Vabariigi Valimiskomisjonil on teoreetiliselt võimalik tutvuda kes kuidas on hääletanud. Kumbki nendest väidetest ei vasta tõele, selgitab Riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe. 

Postimehes ilmunud arvamusartillis kirjutab TalTechi juhtivteadur Ago Samoson viidates sama ülikooli teiste teadlaste tööle, et audiitoritel puudub vahend kontrollimaks e-häälte töötlemise etappi, kus kehtivad e-hääled eraldatakse kordus- ja paberhääletamisega tühistatud häältest ning tehakse anonüümseks, kuid jätab mainimata, et seda on audiitorid seni teinud muul viisil ja audiitoritel on selline rakendus viimastest valimistest alates olemas. Info, mis on leitav teadustööst, millele arvamusartikkel tugineb. 

Soovitame tutvuda Tarvo Treieri ja Kristjan Düüna enda teadustööga, mis analüüsis põhjalikult nii e-hääletuse lähtekoodi kui ka süsteemi toimimist. Nende töö tulemusel täiendas riigi valimisteenistus auditeerimisrakendust. Teadusartikliga on võimalikult tutvuda siin: https://ieeexplore.ieee.org/document/10811882

Eesti e-hääletamissüsteemi hoitakse pidevalt ajakohasena ja selleks tehaksegi koostööd teadlastega. E-hääletamise süsteemi riske on võtnud hinnata ka Eesti Teaduste Akadeemia, mis eelmise aasta sügisel avaldatud hinnangutes ei leidnud ühtegi väga kõrget ega kõrget riski. 

Samuti ei vasta tõele, et Vabariigi Valimiskomisjonil on teoreetiline võimalus näha kes kuidas hääletas. Hääli on võimalik avada ainult võtmeosakutega, mille kasutamine on auditeeritud ja võtmeosakud pitseeritud, mis välistab selle, et hääli oleks võimalik muul ajal avada. Häälte avamise võtme loob riigi valimisteenistus audiitorite ja vaatlejate juuresolekul enne valimiste algust ning see jagatakse riigi valimisteenistuse ja Vabariigi Valimiskomisjoni liikmete vahel üheksaks võtmeosakuks, mis pärast loomist audiitori poolt turvakleebisega pitseeritakse, et võtmeosakuid ei oleks võimalik kasutada ega kopeerida.  Selleks, et tehniliselt oleks võimalik e-hääli avada, peab olema e-hääletamine lõppenud, e-valimiskast riigi valimisteenistusele üle antud (toimub audiitori juuresolekul) ja e-sedelitest isikuandmed eemaldatud (toimub audiitorite ja vaatlejate juuresolekul). Häälte avamiseks on vaja vähemalt viit võtmeosakut. Kui järg jõuab häälte avamiseni, kontrollib audiitor võtmeosakute turvakleebised üle ning pitseerib pärast häälte avamist võtmeosakud taas turvakleebisega (sama protseduur toimub ka korduslugemisel). Võtmeosakud hävitatakse koos e-häältega ning ka selle juures viibivad audiitorid, kes taas kontrollivad kõik turvakleebised üle. 

E-hääletus ei põhine ainult usaldusel, vaid kõik etapid on kontrollitavad ja auditeeritavad. E-hääletamisega seotud vaidlused on läbi käinud Riigikohtust, kõiki e-hääletamise toiminguid kontrollivad iga kord rahvusvahelise kutsetunnistusega infosüsteemide audiitorid ning seda on vaadelnud ja analüüsinud regulaarselt ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODHIR) ning ei ole kunagi nimetanud seda hääletamisviisi ebaturvaliseks.